on laupäeval 21.aaugustil kell 13 Haapsalu Linnagaleriis.
Kunstihuvilistel on eelnevalt võimalik tutvuda oksjonile minevate töödega 18.augustil kell 13. Oksjoni tulu läheb klubi 50 aasta tegevust kajastava üllitise väljaandmiseks.
laupäev, 14. august 2010
teisipäev, 10. august 2010
pühapäev, 8. august 2010
Vana ja uus kunstiklubi ühte galeriisse ei mahu
Kunagiste ja praeguste kunstiklubilaste taieseid näeb kahe maja näitusesaalis.
Sel nädalal tähistavad Haapsalu kunstnikud ja harrastuskunstnikud oma klubi 50.sünnipäeva. Toonane ja praegune kunstielu on nii erinevad, et neid ühte galeriisse sobitada olnuks ilmselt raske. Kunstiklubi eestvedajad lahendasid selle probleemi elegantselt – tehakse kaks näitust.
Esimene, tagasivaatenäitus avati teisipäeval Läänemaa muuseumis. Seintel on koha leidnud sellised Läänemaa tuntud kunstielu utsitajad, nagu Mihkel Päri, Bernhard Raba, Lembit Põld. On ka Roman Haavamäe noorepõlvemaal. Tema küll ei osalenud esimesel kunstinäitusel 1960.aastal, kuid oli aktiivne linna kunstielus ja omamoodi sild vaba eesti ja nõukogude aja vahel.
Haapsalu linna vapimärgi kavaler ja pallaslane Helju Laine Zauram oli ainuke kohalolija, kelle maalid seintel rippusid.
Vähemtuntud, aga huvitav oli Aleksander Nurges. 1965.aasatast Haapsalu kunstielus osalenud Vaike Õlekõrs meenutas: „Nurges oli maamees. Ta tegi kõike ise, teda tunti ja hinnati rätsepa ja köösnerina, vana tüüpi talumees.”
Kunstiklubi juht Valve Fihlman toonitas, et näitus ei oleks saanud teoks ilma muuseumi toeta. „Tulime juubeli näitusega tähistamise mõttele eelmise aasta lõpus. Kõigepealt läksime Eve juurde: kas selline asi on üldse võimalik,” rääkis Fihlman.
Muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel kinnitas, et muuseumi kogudes on vanade Haapsalu kunstnike tööd ja need ootavad väljapanekut.
Kunstiklubi staažikas aktivist Ants Roos kutsus üles tähistama Ants Laikmaa ja Roman Haavamäe mälestust. „Nende koht ei oleks mitte ainult meie südames, vaid ka silme ees. Olen leidnud suure maakivi, kust saaks tahuda kas või näod, „ pakkus ta.
Valve Fihlman aga kutsus kunstiklubi liikmeid taastama traditsiooni, tänu millele ka see näitus võimalikuks sai – iga kunstnik kingib igal aastal Läänemaa muuseumile ühe oma töö.
Päev hiljem avatud kunstiklubi teine näitus esmapilgul lausa vastandus esimesele. Esiteks on osalejaid palju. Paar-kolm tööd inimestelt ja suure linnagalerii seinad on maalidega kaetud.
Huvitava lükkena on kunstnikud toonud galeriisse oma ateljeekeskkonna tükikesi. Kellel ripub kittel maalide kõrval, kellel palett ja pintsel värvise ajalehekuhila otsa sätitud. Maalid seintel olid valdavalt traditsioonilisemat laadi: suures osas loodusvaated välismaalt ja Läänemaalt ning natüürmordid, kuid leidus nende hulgaski silmatorkavamaid.
Juubelinäitusel ei oles aus tõsta mõnd klubiliiget teiste kõrval esile, nimetan siin kõik, kelle töid näitusel märkasin: Helen Arov, pilvi Kangro, Aide Leit-Lepmets, Kai Jeeberg, Vaike Õlekõrs, Kaie Linroos, Eliko Notton, Virve Kurist, Sandra Pais, Liivi Pais, Toivo Paas, Taimi Ungerson, Nadežda Õismaa, Aili Lembra, Tiit Aedmäe, Katrin Murr, Eha Reimann, Jüri Muuli, Helen Kallikorm, Ursula Aavasalu, May aavasalu, Valve Fihlman, Urve Sikemäe, Ants Roos, Ülo telgmaa, Sveta Malken, Aliide Hints, Mariliis Malken ja Ritva Samso.
Tarmo Õuemaa
Lääne Elu
Laupäev, 7.august 2010
Sel nädalal tähistavad Haapsalu kunstnikud ja harrastuskunstnikud oma klubi 50.sünnipäeva. Toonane ja praegune kunstielu on nii erinevad, et neid ühte galeriisse sobitada olnuks ilmselt raske. Kunstiklubi eestvedajad lahendasid selle probleemi elegantselt – tehakse kaks näitust.
Esimene, tagasivaatenäitus avati teisipäeval Läänemaa muuseumis. Seintel on koha leidnud sellised Läänemaa tuntud kunstielu utsitajad, nagu Mihkel Päri, Bernhard Raba, Lembit Põld. On ka Roman Haavamäe noorepõlvemaal. Tema küll ei osalenud esimesel kunstinäitusel 1960.aastal, kuid oli aktiivne linna kunstielus ja omamoodi sild vaba eesti ja nõukogude aja vahel.
Haapsalu linna vapimärgi kavaler ja pallaslane Helju Laine Zauram oli ainuke kohalolija, kelle maalid seintel rippusid.
Vähemtuntud, aga huvitav oli Aleksander Nurges. 1965.aasatast Haapsalu kunstielus osalenud Vaike Õlekõrs meenutas: „Nurges oli maamees. Ta tegi kõike ise, teda tunti ja hinnati rätsepa ja köösnerina, vana tüüpi talumees.”
Kunstiklubi juht Valve Fihlman toonitas, et näitus ei oleks saanud teoks ilma muuseumi toeta. „Tulime juubeli näitusega tähistamise mõttele eelmise aasta lõpus. Kõigepealt läksime Eve juurde: kas selline asi on üldse võimalik,” rääkis Fihlman.
Muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel kinnitas, et muuseumi kogudes on vanade Haapsalu kunstnike tööd ja need ootavad väljapanekut.
Kunstiklubi staažikas aktivist Ants Roos kutsus üles tähistama Ants Laikmaa ja Roman Haavamäe mälestust. „Nende koht ei oleks mitte ainult meie südames, vaid ka silme ees. Olen leidnud suure maakivi, kust saaks tahuda kas või näod, „ pakkus ta.
Valve Fihlman aga kutsus kunstiklubi liikmeid taastama traditsiooni, tänu millele ka see näitus võimalikuks sai – iga kunstnik kingib igal aastal Läänemaa muuseumile ühe oma töö.
Päev hiljem avatud kunstiklubi teine näitus esmapilgul lausa vastandus esimesele. Esiteks on osalejaid palju. Paar-kolm tööd inimestelt ja suure linnagalerii seinad on maalidega kaetud.
Huvitava lükkena on kunstnikud toonud galeriisse oma ateljeekeskkonna tükikesi. Kellel ripub kittel maalide kõrval, kellel palett ja pintsel värvise ajalehekuhila otsa sätitud. Maalid seintel olid valdavalt traditsioonilisemat laadi: suures osas loodusvaated välismaalt ja Läänemaalt ning natüürmordid, kuid leidus nende hulgaski silmatorkavamaid.
Juubelinäitusel ei oles aus tõsta mõnd klubiliiget teiste kõrval esile, nimetan siin kõik, kelle töid näitusel märkasin: Helen Arov, pilvi Kangro, Aide Leit-Lepmets, Kai Jeeberg, Vaike Õlekõrs, Kaie Linroos, Eliko Notton, Virve Kurist, Sandra Pais, Liivi Pais, Toivo Paas, Taimi Ungerson, Nadežda Õismaa, Aili Lembra, Tiit Aedmäe, Katrin Murr, Eha Reimann, Jüri Muuli, Helen Kallikorm, Ursula Aavasalu, May aavasalu, Valve Fihlman, Urve Sikemäe, Ants Roos, Ülo telgmaa, Sveta Malken, Aliide Hints, Mariliis Malken ja Ritva Samso.
Tarmo Õuemaa
Lääne Elu
Laupäev, 7.august 2010
pühapäev, 1. august 2010
Kunstiklubi teeb juubeliks kaks suurnäitust
Tuleval nädalal avab kunstiklubi oma 50 aasta juubeli puhuks näituse nii läänemaa muuseumis kui ka Haapsalu kultuurikeskuses.
Kui kultuurikeskuses kolmapäeval avatav näitus pakub ülevaadet Haapsalu praegustest kunstnikese, siis Läänemaa muuseumi seab kunstiklubi juht Valve Fihlman esmaspäeval näituse nende kunstnike töödest, kes 50 aastat tagasi traditsioonile aluse panid.
„olin ise esimese näituse avamisel 1960.aastal. Põllu Lembit oli tööga „Seitse venda”, Robi Rannast Cyrillus Kreegi portree ja kaluri portreega. Helju Laine Zauram, Mihkel Päri, Robert Tamverk,” loetles pikka aega Haapsalu kunstiklubi juhtinud Ants Roos. „Kas Haavamägi ka oli? Vist ikka oli.”
Kuigi tuleval nädalal avatavat näitust nimetatakse kunstiklubi juubelinäituseks, ei tähenda see, et 1960.aastal oleks klubi Haapsalus tegutsema hakanud. „Oli sulaaeg ning sai võimalikuks teha vanas kultuurimajas kunsti- ja käsitöönäitust. Seda sündmust loeme tinglikult meie alguseks,” selgitas Roos. Tollal 19aastane 10.kleaasi õpilane Ants Roos sai kunstinäituselt nii palju innustust, et proovis ise skulptuuri, tegi sõbrast saviportree, tollal oli Haapsalus savitöökoda. „Helju Laine Zauram soovitas mul seda näidata Robi Rannastile. Ta vaatas ja soovitas: „Pead palju joonistama! Palju!”, meenutas Roos.
Sport ja suvelõbud tõrjusid joonistamise Roosi peas tagaplaanile ja kõrgem kunstiharidus jäi taotlemata. Kunstiklubi juurde tagasi jõudis Roos 1986, mil ta valiti klubi juhatajaks. „enne tegutses kultuurimaja juures kunstiring, kus jagasid vanad kunstnikud kogemusi. Suur panus oli Lembit Põllul, kes pidas kunstiloenguid. Bernhard Raba tegi kunstipropagandat. Pallaslane Mihkle Päri õpetas kunsti. Maalimistarbeidki polnud saada, Päri õpetas kuidas ise pintslit teha. Aga ta oli juba väga vana mees (sündinud 1900 – toim), kõva kuulmisega,” kirjeldas Roos.
„Kui mina sain klubi juhiks, siis oli selge, et kunstiõpetajat minust ei ole. Tegutses ka juba kunstikool. Põhirõhk läks näitustele. Kaks korda aastas tegime ülevaatenäitusi, kuhu kutsusime Tallinnast asjatundja, kes meile tagasidet andis,” rääkis Ants Roos.
Uue impulsi sai klubi nõukogude korra lõpuaastail, mil nooremat verd tõid peale Roosi ka Ülo Telgmaa, kadunud Mare Topp ja Gunnar Meyer; Toomas Nuuter, praegugi kunstikooli juhtiv May Aavasalu. 1991 käisid Hanko kunstnikud oma töödega Haapsalus, 1992 said haapsallased linnavalitsuse kaudu välisviisa ja viisid jahiga oma tööd Hankosse.
Nüüd on Ants Roos klubi juhtimisest tagasi tõmmanud ning klubisse lisandunud uusi kunstnike põlvkondi. Näituse traditsioon püsib elus.
Tarmo Õuemaa
Lääne Elu
Laupäev, 31.juuli 2010
reede, 30. juuli 2010
Kunstilaager Kukerannas
Laagri mälestused kunstiklubilase Taimi Ungersoni sulest:
Harva langevad kokku planeeritud tegevus ja ilus ilm, aga nii juhtus meie suvise kunstilaagriga Kõmsil, Männiku talus, kuhu kogunes tubli seltskond kunstiklubi keraamikuid ja muidumaalijaid.
I päev
Keraamikud alustasid juba varakult. Tuletegemine kuival ajal metsa ääres on nende nõrkus.Jah, keraamikud on ju tulekummardajad. Konservikarpidega peidetakse tuleasemesse juba kodus ettevalmistatud kultusesemed. Nende põlemist jälgitakse siis loitsu saatel suure mõnuga. Kui tundub, et on juba küps, siis kobatakse värisevi käsi tulise tuha seest oma armsaid ussisilmadega sõrmuseid ja kalapeadega amulette. Vaatan neid esemeid teatava kadedusega, sest äkki on ka minul tekkinud soov riputada endale kaela mõned tahmased vigurid. Riti näib oma ilmatu pika ahjuroobiga, millega ta tuleaset roobitseb, ammu tuttav olevat. Teda vaadates ei kahtle keegi enam tuleohutuses.
Samal ajal maalitakse kaski „järve keskel väiksel saarel“. Ilusad sirged valgetüvelised kased kasvavad ümbruseski. Tegelikult oli järve asemel korrapäraselt ümmargune tiik tasaselt planeeritud kaldapealsete ja eeskujuliku muruga. Nii sai see ka jäädvustatud igast ilmakaarest. Tehnika suhtes olid ka vabad käed, aga pastelli tasub taga vedada.
Kuna mina olen maalt, siis kultuurmaastik, mis küll kõige muu jaoks oli super, maaliobjektina mind ei köitnud. Lonkisin oma kirjutamisvahenditega natuke kaugemale ja leidsingi midagi hingele – lehmad, karjamaa, külavahetee, maasikapõld. Kas lehmad või maasikapõld? Keset maasikaid teibasse kinnitatud lastud kajakas oli tõesti väga dramaatiline, sest vanade eestlaste moodi – tahad maasikaid süüa, pead ohverdama! Valin lehmad. Olin prillid maha unustanud ja hiljem avastasin, et olin teinud pildi valele paberi poolele. Vaevalt sain positsiooni sisse võtta, kui üks neist lehmadest (kui ta üldse lehm oli) lähenes mulle jõhkra kapakuga saba püsti. Pealegi säherdusi sarvi olen ma varem ainult koopamaalidel näinud. Tänulikult jäädvustasin oma pildil ka elektrikarjuse. Hiljem perenaisega vesteldes selgus, et selline siis on see väga heade praeomadustega aberdeen-anguse tõugu veis.
Ajataju jättis soovida, ning laagrisse tagasi pöördudes olid kõik juba söögilauas. Harjumatu küll, et aja aga jalad alla ja söö, aga inimene harjub kõigega. Kogu laagriaja valmistas meile süüa Valve õde Anne, kes ei jätnud oma missiooni ka peale seda, kui oli saanud elektripliidilt 2x220 volti. Perenaine sellepärast pliidi peale pahane ei olnud, sest üldiselt oldi sellega juba harjunud ning Ene lihtsalt naeris selle üle lõbusalt.
Ja oh seda rõõmsat elevust! Näita, mis sina tegid? Näita aga siia! Nii ilus! Ei või olla! On küll! Jne…
Natuke kahju, et jäädvustamata jäi Euro-peldik sarapuu vilus. Unikaalne avar ehitis roosa poti ja kraanikausiga (mõtelge!), eksklusiivne pitskardin… see oli Water Closet, mille meeldivast õhkkonnast keegi minema ei kiirustanud.
Kõigele vaatamata, kiirustas õhtul kojuminekuga Ülo. Jah, eks ta ole – koduseid toimetusi on raske kellegile usaldada. Nii jäigi meile üks šašlõkimeister – Jüri, kes väga säästlikult (kõrvetamata) vorstikraamiga toimetas ja kõigi (aga kõik olid naised) lahke suhtumise pälvis. Tuju oli ülev, juttu palju. Ümber tiigi jalutades nägime midagi seesugust, mille kohta ristsõnades öeldakse: harvaesinev või seletamatu nähtus (s.o. ime) – igast ilmakaarest triblas tiigi suunas 1,5-2 cm pikkusi konnapoegi. Neid oli mustmiljon! Ei teadnud, et Eestis nii palju konni on.
Kui lõpuks magama kobisime meile eraldatud 5* vannitoaga luksuspööningule, oli tõest inimese tunne. Silme ees olid muudkui pildid, lehmad, supp, tiik, WC, konnapojad ja hommikuni välja.
II päev
Teisel päeval rändasime aegsasti Jüri tibukollase „pirukaga“ Kukeranda, kuhu Ülo oli meil soovitanud minna. Tee sinna kulges üle rannalähedaste värvikate põldude ühes talumajapidamiste ja loomadega – kõik see vääriks kujutamist. Olgu siis järgmine kord. Kukeranna rahu ja tuuletus ei olnud iseloomulik mereäärele. Seetõttu paistab minu Kessulaid üle läikiva mere nagu kõrbeoaas ja Ülo juhtis hiljem minutähelepanu sellele. Et mereäärne taimestik on alati maa poole kaldu. Õigemast õige, aga see päev oli taimedel puhkepäev. Jõudsin teha veel ühe visandi merelähedaselt niidult, kust meri paistis ainult kitsa ribana horisondil. Ah, et milleks – lähed mereäärde umbrohtu tegema? Kõik see õitsemine kestab vähem, kui meile meeldiks. Meri on midagi stabiilsemat, peab kõik aastaajad vastu.
Kõik näisid olevat süvenenud, justkui kaua oodanud võimalust olla omapead ja toimetasid nüüd iseteadvalt, kohmetust tundmata. Meie värvisime paberit ja päike meid. Valve nina oli armsalt punaseks saanud ja sobis tema blondide juustega – justkui jõuluvana!
III päev
Mõte peatsest kojuminekust tegi pisut ärevaks. Otsustasin minna lähedalasuva Massu mõisa hooneid ja hobuseid kaema. Seal on küll mõisnik ja uued hobused, aga vanadel hoonetel on vedanud. Nad on jälle sooja sisse saanud ja kuulevad laste hääli. Hobused olid siiski kaugel-kaugel karjamaal ja mina leppisin vana aidahoonega, mis oma nelja sambaga küll häärberi mõõdu välja andis. Jah, järgmisel aastal võiksime jälle mõisat külastada – muidugi omaniku loal.
Anne oli meile lõpetuseks vaaritanud hakklihakastme, mille sarnast ma varem pole saanud. Huvitav retsept või tuli see sellest, et ta selle valmistamise juures jälle 220V oli saanud.
Ja siis – kodinad kokku ja kõik Jüri kollase „piruka“ sisse. Hea auto - justkui selleks loodud. Jüri lahkel loal jätkus seal meilegi ruumi.
Hea perenaine Ene kutsus meid järgmisel aastal tagasi ja nii sai ka kokku lepitud.
Taimi Ungerson
Haapsalu A.D. 2010
Harva langevad kokku planeeritud tegevus ja ilus ilm, aga nii juhtus meie suvise kunstilaagriga Kõmsil, Männiku talus, kuhu kogunes tubli seltskond kunstiklubi keraamikuid ja muidumaalijaid.
I päev
Keraamikud alustasid juba varakult. Tuletegemine kuival ajal metsa ääres on nende nõrkus.Jah, keraamikud on ju tulekummardajad. Konservikarpidega peidetakse tuleasemesse juba kodus ettevalmistatud kultusesemed. Nende põlemist jälgitakse siis loitsu saatel suure mõnuga. Kui tundub, et on juba küps, siis kobatakse värisevi käsi tulise tuha seest oma armsaid ussisilmadega sõrmuseid ja kalapeadega amulette. Vaatan neid esemeid teatava kadedusega, sest äkki on ka minul tekkinud soov riputada endale kaela mõned tahmased vigurid. Riti näib oma ilmatu pika ahjuroobiga, millega ta tuleaset roobitseb, ammu tuttav olevat. Teda vaadates ei kahtle keegi enam tuleohutuses.
Samal ajal maalitakse kaski „järve keskel väiksel saarel“. Ilusad sirged valgetüvelised kased kasvavad ümbruseski. Tegelikult oli järve asemel korrapäraselt ümmargune tiik tasaselt planeeritud kaldapealsete ja eeskujuliku muruga. Nii sai see ka jäädvustatud igast ilmakaarest. Tehnika suhtes olid ka vabad käed, aga pastelli tasub taga vedada.
Kuna mina olen maalt, siis kultuurmaastik, mis küll kõige muu jaoks oli super, maaliobjektina mind ei köitnud. Lonkisin oma kirjutamisvahenditega natuke kaugemale ja leidsingi midagi hingele – lehmad, karjamaa, külavahetee, maasikapõld. Kas lehmad või maasikapõld? Keset maasikaid teibasse kinnitatud lastud kajakas oli tõesti väga dramaatiline, sest vanade eestlaste moodi – tahad maasikaid süüa, pead ohverdama! Valin lehmad. Olin prillid maha unustanud ja hiljem avastasin, et olin teinud pildi valele paberi poolele. Vaevalt sain positsiooni sisse võtta, kui üks neist lehmadest (kui ta üldse lehm oli) lähenes mulle jõhkra kapakuga saba püsti. Pealegi säherdusi sarvi olen ma varem ainult koopamaalidel näinud. Tänulikult jäädvustasin oma pildil ka elektrikarjuse. Hiljem perenaisega vesteldes selgus, et selline siis on see väga heade praeomadustega aberdeen-anguse tõugu veis.
Ajataju jättis soovida, ning laagrisse tagasi pöördudes olid kõik juba söögilauas. Harjumatu küll, et aja aga jalad alla ja söö, aga inimene harjub kõigega. Kogu laagriaja valmistas meile süüa Valve õde Anne, kes ei jätnud oma missiooni ka peale seda, kui oli saanud elektripliidilt 2x220 volti. Perenaine sellepärast pliidi peale pahane ei olnud, sest üldiselt oldi sellega juba harjunud ning Ene lihtsalt naeris selle üle lõbusalt.
Ja oh seda rõõmsat elevust! Näita, mis sina tegid? Näita aga siia! Nii ilus! Ei või olla! On küll! Jne…
Natuke kahju, et jäädvustamata jäi Euro-peldik sarapuu vilus. Unikaalne avar ehitis roosa poti ja kraanikausiga (mõtelge!), eksklusiivne pitskardin… see oli Water Closet, mille meeldivast õhkkonnast keegi minema ei kiirustanud.
Kõigele vaatamata, kiirustas õhtul kojuminekuga Ülo. Jah, eks ta ole – koduseid toimetusi on raske kellegile usaldada. Nii jäigi meile üks šašlõkimeister – Jüri, kes väga säästlikult (kõrvetamata) vorstikraamiga toimetas ja kõigi (aga kõik olid naised) lahke suhtumise pälvis. Tuju oli ülev, juttu palju. Ümber tiigi jalutades nägime midagi seesugust, mille kohta ristsõnades öeldakse: harvaesinev või seletamatu nähtus (s.o. ime) – igast ilmakaarest triblas tiigi suunas 1,5-2 cm pikkusi konnapoegi. Neid oli mustmiljon! Ei teadnud, et Eestis nii palju konni on.
Kui lõpuks magama kobisime meile eraldatud 5* vannitoaga luksuspööningule, oli tõest inimese tunne. Silme ees olid muudkui pildid, lehmad, supp, tiik, WC, konnapojad ja hommikuni välja.
II päev
Teisel päeval rändasime aegsasti Jüri tibukollase „pirukaga“ Kukeranda, kuhu Ülo oli meil soovitanud minna. Tee sinna kulges üle rannalähedaste värvikate põldude ühes talumajapidamiste ja loomadega – kõik see vääriks kujutamist. Olgu siis järgmine kord. Kukeranna rahu ja tuuletus ei olnud iseloomulik mereäärele. Seetõttu paistab minu Kessulaid üle läikiva mere nagu kõrbeoaas ja Ülo juhtis hiljem minutähelepanu sellele. Et mereäärne taimestik on alati maa poole kaldu. Õigemast õige, aga see päev oli taimedel puhkepäev. Jõudsin teha veel ühe visandi merelähedaselt niidult, kust meri paistis ainult kitsa ribana horisondil. Ah, et milleks – lähed mereäärde umbrohtu tegema? Kõik see õitsemine kestab vähem, kui meile meeldiks. Meri on midagi stabiilsemat, peab kõik aastaajad vastu.
Kõik näisid olevat süvenenud, justkui kaua oodanud võimalust olla omapead ja toimetasid nüüd iseteadvalt, kohmetust tundmata. Meie värvisime paberit ja päike meid. Valve nina oli armsalt punaseks saanud ja sobis tema blondide juustega – justkui jõuluvana!
III päev
Mõte peatsest kojuminekust tegi pisut ärevaks. Otsustasin minna lähedalasuva Massu mõisa hooneid ja hobuseid kaema. Seal on küll mõisnik ja uued hobused, aga vanadel hoonetel on vedanud. Nad on jälle sooja sisse saanud ja kuulevad laste hääli. Hobused olid siiski kaugel-kaugel karjamaal ja mina leppisin vana aidahoonega, mis oma nelja sambaga küll häärberi mõõdu välja andis. Jah, järgmisel aastal võiksime jälle mõisat külastada – muidugi omaniku loal.
Anne oli meile lõpetuseks vaaritanud hakklihakastme, mille sarnast ma varem pole saanud. Huvitav retsept või tuli see sellest, et ta selle valmistamise juures jälle 220V oli saanud.
Ja siis – kodinad kokku ja kõik Jüri kollase „piruka“ sisse. Hea auto - justkui selleks loodud. Jüri lahkel loal jätkus seal meilegi ruumi.
Hea perenaine Ene kutsus meid järgmisel aastal tagasi ja nii sai ka kokku lepitud.
Taimi Ungerson
Haapsalu A.D. 2010
reede, 4. juuni 2010
Selle suve müürinäitused
Selle aasta esimene müürinäitus on juba sel laupäeval 5.juunil, seoses Haapsalu kohvikute ja galeriide päevaga.
Ootame kõigi klubiliikmete töid laupäeva hommikul kell 10.00 müüri ääres. Töödele tuleb järgi tulla õhtul kell 18.00.
Järgmised näitused toimuvad 09-11.juulil ja 20-22.augustil.
Head osalemist!
Ootame kõigi klubiliikmete töid laupäeva hommikul kell 10.00 müüri ääres. Töödele tuleb järgi tulla õhtul kell 18.00.
Järgmised näitused toimuvad 09-11.juulil ja 20-22.augustil.
Head osalemist!
reede, 16. aprill 2010
Klubilaste töid oodatakse 25.aprillil Kunstikooli galeriis
Vaatamata raskustele tahame siiski välja anda raamatu Haapsalu Kunstiklubi liikmetest ja nende töödest, seoses 50. juubeliga. Selleks palume kõigil tuua oma parimatest töödest 1-3tööd Kunstikooli galeriisse 25.aprillil kell 13-15 (avatud ainult sel ajal).
26. apr. on palutud Epp-Maria Kokamägi välja valima töid, mis lähevad Juubeliraamatusse. Peale seda toimub tööde pildistamine, millal täpsemalt, sellest anname eelnevalt teada.
26. apr. on palutud Epp-Maria Kokamägi välja valima töid, mis lähevad Juubeliraamatusse. Peale seda toimub tööde pildistamine, millal täpsemalt, sellest anname eelnevalt teada.
laupäev, 2. jaanuar 2010
Klubiliige Ülo Telgmaa avas uuesti oma galerii
12.jaanuaril Ehte Käsitöö- ja Kunstikojas.
Vasakult: Eha, Liivi, Virve, Pilvi, Mai, Ülo, Valve, (tema tagant piilub) Jüri, Aide, Taimi.
teisipäev, 29. detsember 2009
Uue aasta soovid!
Kõigile kunstiklubi liikmetele uueks aastaks head pintslijooksu kunstimuusa kaasabil ;)!
Ärge unustage, et tulemas on klubi 50.juubeliaasta! Loodame klubilaste aktiivset osavõttu kõigist üritustest!
Klubi juhatuse nimel Valve Fihlman
pühapäev, 13. detsember 2009
laupäev, 5. detsember 2009
Sügisnäitus
toimub 03.12.2009 - 05.01.2010 Haapsalu Kunstikooli galeriis.
Hetk näituse avamiselt (vasakult: Nadežda,Liivi, Taimi, Valve, Ants, Airi, Tiiu, Sveta, Aide, Ülo, Mai, Virve, klubi tulevane liige väike Agnes).
Foto Arvo Tarmulalt
Hetk näituse avamiselt (vasakult: Nadežda,Liivi, Taimi, Valve, Ants, Airi, Tiiu, Sveta, Aide, Ülo, Mai, Virve, klubi tulevane liige väike Agnes).
Foto Arvo Tarmulalt
kolmapäev, 9. september 2009
Kunstiklubi liikmete isikunäitused
Praegu on üleval lausa kolm isikunäitust kunstiklubi liikmetelt: Marvin Jakaneni esimene isikunäitus Haapsalu Kunstikooli galeriis, Helen Kallikormi õlimaalid Kuke Galeriis ja Aide Leit-Lepmetsa illustratsioonid Ants Laikmaa majamuuseumis.
pühapäev, 5. juuli 2009
Keraamika rakupõletusel
4.juulil käis rühm kunstiklubi liikmeid Rooveres rakupõletust tegemas. Esemed põletuseks olid valminud selle aasta talvel ja kevadel.
Töö käib täies hoos: tangide vahel rändab kuumast punane savianum saepurusse küpsema.
Töö käib täies hoos: tangide vahel rändab kuumast punane savianum saepurusse küpsema.
Tellimine:
Postitused (Atom)