meenutusi laagrist:)
ootasin laagrit suure põnevusega.
Kogunesime hommikul Valve juurde, nagu mulle omane, jäin paar minutit hiljaks. Selgus, et ma polnud sugugi viimane :) arvasin, et seltskond tuleb suur, aga kahjuks väga vähesed said tulla, see tegi nukraks veidi, sest kunstiklubi liikmeid on ikka üsna palju. laadisime oma kompsud kenasti autodesse ja minek. Ilusti 3 volkswagenit reas laagri poole. Ilm oli suurepäraselt ilus. Kohale jõudes arvasin et läheb nüüd hulluks maalimiseks ja joonistamiseks, igaüks oma nurka või metsaalusesse, aga oh ei....vaja uudistada ümbrust. mõtlesin endamisi, vaat kus kunstnikud kõigepealt vaatavad ümbruse kenasti üle mis siin on ja kus, et siis minna sinna maalima või joonistama. Mulle meeldis väga Massu mõis ja meierei, kuhu me isegi kõik julgesime sisse ronida. Meiereis tundus, et seal isegi elavad inimesed või inimene, samas oli kõik justkui maha jäetud ja räämas. Seal oli üks ruum, mille ilmselt nõukaaegne laevärv oli kenasti kooruma hakanud ja see nägi väga kunstipärane välja. Edasi liikudes jäid meile hobused ette, esimest korda elus nägi nii mõnigi seal albiino hobust, ka mina. Siis külastasid meid liblikad tee peal, eriti meeldis Mai kleit neile, kuidagi ei tahtnud see liblikas eemale sellest minna. Igaljuhul oli see sündmusterohke jalutuskäik selles väikses kohas.
Söögilauas vabas looduses oli meil samuti väga põnev, muskuspardid oma poegadega tegid meile teatrit ja oksaussikesed laua peal mängisid meile oma osa. Kured ja kotkad ning kassid oma poegadega. Isapart aga oli veidi mühakas, kui temast vähemalt mina mööda läksin, siis ta mühatas ja muutus ülbeks, pidin temast alati kaarega mööduma :)
Õhtu juba üsna õhtus ja keegi ei joonista ega maali, selgus, et pooled hakkavad samal õhtul koju tagasi sõitma...kahju. Meid jäi järgi 3 (Valve, Anne ja mina) selleks õhtuks, aga meil oli väga lõbus, õhtul naerusaatel magama jääda pole just igapäevane, nii tore :))
Järgmisel päeval tuli Kai tagasi oma pojaga. Nüüd oli meid juba rohkem ja nii algaski tõeline kunstilaager- kõik hakkasid maalima ja joonistama. Anne tegi aga köögis meile maitsvaid toite ja muretses kas ikka kõik saavad kõhu täis. Selleks ei olnud küll põhjust, sest kõhud saime väga täis.
Tarku lugusid jutustas meile Kai poeg Laas, kuula ja imesta. Õhtul istusime vabas looduses lauaääres ja rääkisime maast ja ilmast poole ööni, kui hakkas külm läksime tuppa ja jutt jätkus edasi, vaene Anne magas samal ajal, kui meie lobisesime ja naersime. Loodame et see ei seganud teda väga.
Kolmandal päeval oli veel suurem kuumus kui eelmisel päeval, siis oli lihtsalt võimatu olla, joonistamisest ja maalimisest rääkimata. Anne ja Valve käisid kordamööda duśi all, et ellu jääda.
Kuna ilm oli nii kuum, siis Anne tegi meile täpselt selle ilmale vastava söögi, värske keedukartul ja heeringa hapukoore kaste, see viis keele alla.
Kai läks varsti pojaga ära kahjuks ja siis me jäime kolmekesi sinna küpsema, kuni meile auto järgi tuli. See imeilus ilm ja meeletu palavus aga kiskus kahtlaseks ja siis kõik õuetassitud 100 kotikest tassisime uuesti sisse, aga õnneks saunaruumi, sest kohe tundus et hakkab sadama, müristas ja välgutas igatahes juba korralikult. Lõpuks kui auto saabus, kodinad peal, võis ju sadama hakata, meil polnud sellest enam midagi ja nii oligi.
Kogu laager oli hästi vahva ja tore, loodan et järgimsel aastal on meid aga rohkem :)
Kätlin
Kõmsil laagerdasid ;): vasakult Mai, Kai, Valve, Sveta, Mariliis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar