Jõulude eel andis Haapsalu kunstiklubi Läänemaa haigla lasteosakonnale üle suuremõõtmelise joonistuse, mille lapsed Valge Daami päevade ajal ühiselt joonistasid.
"See pilt on lastelt lastele," ütles Haapsalu kunstiklubi esimees Valve Fihlman.
Haapsalu kunstiklubi otsustas oma 50 aasta juubeli puhul korraldada Valge Daami päevadel linnusemüüri ääres lastele ühisjoonistamise. Kõik soovijad said anda oma panuse ühispildisse.
Joonistuse teema oli Haapsalu ja lastele öeldi, et pilt läheb haiglasse.
Joonistavaid lapsi oli palju, päris väikestest varateismelisteni välja. "Lapsed joonistasid kõhuli maas, igaüks sinna, kuhu tahtis," kirjeldas Valve Fihlman.
Tulemusega jäid kunstiklubilased väga rahule. "See on väga värviküllane. Kes võiks paremini laste piltidest aru saada kui lapsed ise," märkis kunstiklubi esimees.
Läänemaa haigla peaarst Tõnis Siir ütles, et sellised kingitused on ka haiglale suur rõõm. "Meie lootus on, et lapsi oleks haiglas võimalikult vähe, aga alati on neid siin," ütles Siir ja lisas, et igal aastal on ka neid lapsi, kes peavad jõulupühad haiglas veetma. Et seda olemist pisutki rõõmsamaks muuta, astus täna haiglast läbi jõuluvana.
Kaire Reiljan
Lääne Elu
23.12.2010
reede, 24. detsember 2010
kolmapäev, 27. oktoober 2010
Klubilaste isikunäitused
26.oktoobril avas Ülo Telgmaa Ehte Käsitöö- ja Kunstikojas akvarellide näituse "Sügisesed pildid". Näha saab Ülole iseloomulikku merd, lisaks Haapsalu linnavaateid ja sügisest loodust.
29.oktoobril avab Kaie Linroos Nurme bistroos maalinäituse "Rännakute kaleidoskoop". Eksponeeritavad tööd on Kaiel valminud tema reisidel Itaaliasse ja Kreekasse.
29.oktoobril avab Kaie Linroos Nurme bistroos maalinäituse "Rännakute kaleidoskoop". Eksponeeritavad tööd on Kaiel valminud tema reisidel Itaaliasse ja Kreekasse.
teisipäev, 12. oktoober 2010
Ateneumi kunstmuuseumi külastus
11.septembril külastasime Ateneumi kunstimuuseumi Helsingis:
Fotole on jäänud (vasakult): Kaie, Aide, Terje, Liivi, Marge, Sandra, Valve, väike Agnes, Mai, Merle, Ursula, Sveta ja Hegon
Fotole on jäänud (vasakult): Kaie, Aide, Terje, Liivi, Marge, Sandra, Valve, väike Agnes, Mai, Merle, Ursula, Sveta ja Hegon
kolmapäev, 6. oktoober 2010
Juubeliaasta pidu
Meie teguderohke kunsti- ja juubeliaasta hakkab lõppema. Seoses
sellega oleme me kõik ära teeninud ühe kena koosviibimise ja peo! Pidu
toimub
23.okt. kell 19.00 Kongo hotelli restoranis.
Menüü soovist palume teatada 11.okt.-ks Valvele valvefihlman@hot.ee
sellega oleme me kõik ära teeninud ühe kena koosviibimise ja peo! Pidu
toimub
23.okt. kell 19.00 Kongo hotelli restoranis.
Menüü soovist palume teatada 11.okt.-ks Valvele valvefihlman@hot.ee
esmaspäev, 6. september 2010
Kunstikoolis toimuvad kunstikursused klubilastele
Septembris toimuvad:
-laupäeviti ja pühapäeviti graafika kursus algajatele, juhendaja Valve Fihlman.
-kolmapäeviti joonistamiskursus, juhendaja Aide Leit-Lepmets.
Kursused on klubilastele tasuta.
-laupäeviti ja pühapäeviti graafika kursus algajatele, juhendaja Valve Fihlman.
-kolmapäeviti joonistamiskursus, juhendaja Aide Leit-Lepmets.
Kursused on klubilastele tasuta.
Laager Saunjas 3.- 5.09.2010
Pildil laagriseltskond: Ülo, Sveta, Rita, Terje, Aide, Kai, Eliko ja Kaie
Laagris toimusid mitmed huvitavad töötoad: valmisid akvarellmaalid Ülo juhendamisel, Aide vahendas teadmisi joonistamisest parema ajupoolkera abil ja Kai demonstreeris akrüüliga maalimisest spaatliga (vt fotod laagrist).
Rohkem pilte laagrist siin
teisipäev, 24. august 2010
Kunstiklubi esimesel oksjonil müüdi kaks maali
Haapsalu kunstiklubi esimesel oksjonil laupäeval leidis uue omaniku kaks tööd: Ülo Telgmaa meremaal ja Valve Fihlmani graafika.
"oksjon ei läinud küll ootuspäraselt, kuid me ei ole pettunud," ütles kunstiklubi esinaine valve fihlman, kes pidas vähese huvi põhjuseks valesti valitud aega ja kohta.
Valge daami päevadel jäi kultuurikeskuse galeriis peetud oksjon muude ettevõtmiste varju ja mujalt tulnutel oli raske ka galeriid üles leida. "Aga see oli hea õppetund ja võib-olla järgmisel aastal teeme oksjoni laval ja mikrofoniga," rääkis Fihlman.
Oksjoniga koguti raha klubi 50aasta tegevust kajastava trükise väljaandmiseks. Fihlmani sõnul on huvilistel veel võimalus maale osta galeriis avatud näituselt.
Kunstiklubi tegevus on tänavu aktiveerunud. Lähiplaanidest nimetas Fihlman klubilaste kolmandat suvelaagrit ja reisi Soome Ateneumi kunstimuuseumisse.
Kaire Reiljan
Lääne Elu
Teisipäev, 24.august 2010
"oksjon ei läinud küll ootuspäraselt, kuid me ei ole pettunud," ütles kunstiklubi esinaine valve fihlman, kes pidas vähese huvi põhjuseks valesti valitud aega ja kohta.
Valge daami päevadel jäi kultuurikeskuse galeriis peetud oksjon muude ettevõtmiste varju ja mujalt tulnutel oli raske ka galeriid üles leida. "Aga see oli hea õppetund ja võib-olla järgmisel aastal teeme oksjoni laval ja mikrofoniga," rääkis Fihlman.
Oksjoniga koguti raha klubi 50aasta tegevust kajastava trükise väljaandmiseks. Fihlmani sõnul on huvilistel veel võimalus maale osta galeriis avatud näituselt.
Kunstiklubi tegevus on tänavu aktiveerunud. Lähiplaanidest nimetas Fihlman klubilaste kolmandat suvelaagrit ja reisi Soome Ateneumi kunstimuuseumisse.
Kaire Reiljan
Lääne Elu
Teisipäev, 24.august 2010
laupäev, 14. august 2010
Kunstiklubi kunstnike tööde oksjon
on laupäeval 21.aaugustil kell 13 Haapsalu Linnagaleriis.
Kunstihuvilistel on eelnevalt võimalik tutvuda oksjonile minevate töödega 18.augustil kell 13. Oksjoni tulu läheb klubi 50 aasta tegevust kajastava üllitise väljaandmiseks.
Kunstihuvilistel on eelnevalt võimalik tutvuda oksjonile minevate töödega 18.augustil kell 13. Oksjoni tulu läheb klubi 50 aasta tegevust kajastava üllitise väljaandmiseks.
teisipäev, 10. august 2010
pühapäev, 8. august 2010
Vana ja uus kunstiklubi ühte galeriisse ei mahu
Kunagiste ja praeguste kunstiklubilaste taieseid näeb kahe maja näitusesaalis.
Sel nädalal tähistavad Haapsalu kunstnikud ja harrastuskunstnikud oma klubi 50.sünnipäeva. Toonane ja praegune kunstielu on nii erinevad, et neid ühte galeriisse sobitada olnuks ilmselt raske. Kunstiklubi eestvedajad lahendasid selle probleemi elegantselt – tehakse kaks näitust.
Esimene, tagasivaatenäitus avati teisipäeval Läänemaa muuseumis. Seintel on koha leidnud sellised Läänemaa tuntud kunstielu utsitajad, nagu Mihkel Päri, Bernhard Raba, Lembit Põld. On ka Roman Haavamäe noorepõlvemaal. Tema küll ei osalenud esimesel kunstinäitusel 1960.aastal, kuid oli aktiivne linna kunstielus ja omamoodi sild vaba eesti ja nõukogude aja vahel.
Haapsalu linna vapimärgi kavaler ja pallaslane Helju Laine Zauram oli ainuke kohalolija, kelle maalid seintel rippusid.
Vähemtuntud, aga huvitav oli Aleksander Nurges. 1965.aasatast Haapsalu kunstielus osalenud Vaike Õlekõrs meenutas: „Nurges oli maamees. Ta tegi kõike ise, teda tunti ja hinnati rätsepa ja köösnerina, vana tüüpi talumees.”
Kunstiklubi juht Valve Fihlman toonitas, et näitus ei oleks saanud teoks ilma muuseumi toeta. „Tulime juubeli näitusega tähistamise mõttele eelmise aasta lõpus. Kõigepealt läksime Eve juurde: kas selline asi on üldse võimalik,” rääkis Fihlman.
Muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel kinnitas, et muuseumi kogudes on vanade Haapsalu kunstnike tööd ja need ootavad väljapanekut.
Kunstiklubi staažikas aktivist Ants Roos kutsus üles tähistama Ants Laikmaa ja Roman Haavamäe mälestust. „Nende koht ei oleks mitte ainult meie südames, vaid ka silme ees. Olen leidnud suure maakivi, kust saaks tahuda kas või näod, „ pakkus ta.
Valve Fihlman aga kutsus kunstiklubi liikmeid taastama traditsiooni, tänu millele ka see näitus võimalikuks sai – iga kunstnik kingib igal aastal Läänemaa muuseumile ühe oma töö.
Päev hiljem avatud kunstiklubi teine näitus esmapilgul lausa vastandus esimesele. Esiteks on osalejaid palju. Paar-kolm tööd inimestelt ja suure linnagalerii seinad on maalidega kaetud.
Huvitava lükkena on kunstnikud toonud galeriisse oma ateljeekeskkonna tükikesi. Kellel ripub kittel maalide kõrval, kellel palett ja pintsel värvise ajalehekuhila otsa sätitud. Maalid seintel olid valdavalt traditsioonilisemat laadi: suures osas loodusvaated välismaalt ja Läänemaalt ning natüürmordid, kuid leidus nende hulgaski silmatorkavamaid.
Juubelinäitusel ei oles aus tõsta mõnd klubiliiget teiste kõrval esile, nimetan siin kõik, kelle töid näitusel märkasin: Helen Arov, pilvi Kangro, Aide Leit-Lepmets, Kai Jeeberg, Vaike Õlekõrs, Kaie Linroos, Eliko Notton, Virve Kurist, Sandra Pais, Liivi Pais, Toivo Paas, Taimi Ungerson, Nadežda Õismaa, Aili Lembra, Tiit Aedmäe, Katrin Murr, Eha Reimann, Jüri Muuli, Helen Kallikorm, Ursula Aavasalu, May aavasalu, Valve Fihlman, Urve Sikemäe, Ants Roos, Ülo telgmaa, Sveta Malken, Aliide Hints, Mariliis Malken ja Ritva Samso.
Tarmo Õuemaa
Lääne Elu
Laupäev, 7.august 2010
Sel nädalal tähistavad Haapsalu kunstnikud ja harrastuskunstnikud oma klubi 50.sünnipäeva. Toonane ja praegune kunstielu on nii erinevad, et neid ühte galeriisse sobitada olnuks ilmselt raske. Kunstiklubi eestvedajad lahendasid selle probleemi elegantselt – tehakse kaks näitust.
Esimene, tagasivaatenäitus avati teisipäeval Läänemaa muuseumis. Seintel on koha leidnud sellised Läänemaa tuntud kunstielu utsitajad, nagu Mihkel Päri, Bernhard Raba, Lembit Põld. On ka Roman Haavamäe noorepõlvemaal. Tema küll ei osalenud esimesel kunstinäitusel 1960.aastal, kuid oli aktiivne linna kunstielus ja omamoodi sild vaba eesti ja nõukogude aja vahel.
Haapsalu linna vapimärgi kavaler ja pallaslane Helju Laine Zauram oli ainuke kohalolija, kelle maalid seintel rippusid.
Vähemtuntud, aga huvitav oli Aleksander Nurges. 1965.aasatast Haapsalu kunstielus osalenud Vaike Õlekõrs meenutas: „Nurges oli maamees. Ta tegi kõike ise, teda tunti ja hinnati rätsepa ja köösnerina, vana tüüpi talumees.”
Kunstiklubi juht Valve Fihlman toonitas, et näitus ei oleks saanud teoks ilma muuseumi toeta. „Tulime juubeli näitusega tähistamise mõttele eelmise aasta lõpus. Kõigepealt läksime Eve juurde: kas selline asi on üldse võimalik,” rääkis Fihlman.
Muuseumi peavarahoidja Eve Otstavel kinnitas, et muuseumi kogudes on vanade Haapsalu kunstnike tööd ja need ootavad väljapanekut.
Kunstiklubi staažikas aktivist Ants Roos kutsus üles tähistama Ants Laikmaa ja Roman Haavamäe mälestust. „Nende koht ei oleks mitte ainult meie südames, vaid ka silme ees. Olen leidnud suure maakivi, kust saaks tahuda kas või näod, „ pakkus ta.
Valve Fihlman aga kutsus kunstiklubi liikmeid taastama traditsiooni, tänu millele ka see näitus võimalikuks sai – iga kunstnik kingib igal aastal Läänemaa muuseumile ühe oma töö.
Päev hiljem avatud kunstiklubi teine näitus esmapilgul lausa vastandus esimesele. Esiteks on osalejaid palju. Paar-kolm tööd inimestelt ja suure linnagalerii seinad on maalidega kaetud.
Huvitava lükkena on kunstnikud toonud galeriisse oma ateljeekeskkonna tükikesi. Kellel ripub kittel maalide kõrval, kellel palett ja pintsel värvise ajalehekuhila otsa sätitud. Maalid seintel olid valdavalt traditsioonilisemat laadi: suures osas loodusvaated välismaalt ja Läänemaalt ning natüürmordid, kuid leidus nende hulgaski silmatorkavamaid.
Juubelinäitusel ei oles aus tõsta mõnd klubiliiget teiste kõrval esile, nimetan siin kõik, kelle töid näitusel märkasin: Helen Arov, pilvi Kangro, Aide Leit-Lepmets, Kai Jeeberg, Vaike Õlekõrs, Kaie Linroos, Eliko Notton, Virve Kurist, Sandra Pais, Liivi Pais, Toivo Paas, Taimi Ungerson, Nadežda Õismaa, Aili Lembra, Tiit Aedmäe, Katrin Murr, Eha Reimann, Jüri Muuli, Helen Kallikorm, Ursula Aavasalu, May aavasalu, Valve Fihlman, Urve Sikemäe, Ants Roos, Ülo telgmaa, Sveta Malken, Aliide Hints, Mariliis Malken ja Ritva Samso.
Tarmo Õuemaa
Lääne Elu
Laupäev, 7.august 2010
pühapäev, 1. august 2010
Kunstiklubi teeb juubeliks kaks suurnäitust
Tuleval nädalal avab kunstiklubi oma 50 aasta juubeli puhuks näituse nii läänemaa muuseumis kui ka Haapsalu kultuurikeskuses.
Kui kultuurikeskuses kolmapäeval avatav näitus pakub ülevaadet Haapsalu praegustest kunstnikese, siis Läänemaa muuseumi seab kunstiklubi juht Valve Fihlman esmaspäeval näituse nende kunstnike töödest, kes 50 aastat tagasi traditsioonile aluse panid.
„olin ise esimese näituse avamisel 1960.aastal. Põllu Lembit oli tööga „Seitse venda”, Robi Rannast Cyrillus Kreegi portree ja kaluri portreega. Helju Laine Zauram, Mihkel Päri, Robert Tamverk,” loetles pikka aega Haapsalu kunstiklubi juhtinud Ants Roos. „Kas Haavamägi ka oli? Vist ikka oli.”
Kuigi tuleval nädalal avatavat näitust nimetatakse kunstiklubi juubelinäituseks, ei tähenda see, et 1960.aastal oleks klubi Haapsalus tegutsema hakanud. „Oli sulaaeg ning sai võimalikuks teha vanas kultuurimajas kunsti- ja käsitöönäitust. Seda sündmust loeme tinglikult meie alguseks,” selgitas Roos. Tollal 19aastane 10.kleaasi õpilane Ants Roos sai kunstinäituselt nii palju innustust, et proovis ise skulptuuri, tegi sõbrast saviportree, tollal oli Haapsalus savitöökoda. „Helju Laine Zauram soovitas mul seda näidata Robi Rannastile. Ta vaatas ja soovitas: „Pead palju joonistama! Palju!”, meenutas Roos.
Sport ja suvelõbud tõrjusid joonistamise Roosi peas tagaplaanile ja kõrgem kunstiharidus jäi taotlemata. Kunstiklubi juurde tagasi jõudis Roos 1986, mil ta valiti klubi juhatajaks. „enne tegutses kultuurimaja juures kunstiring, kus jagasid vanad kunstnikud kogemusi. Suur panus oli Lembit Põllul, kes pidas kunstiloenguid. Bernhard Raba tegi kunstipropagandat. Pallaslane Mihkle Päri õpetas kunsti. Maalimistarbeidki polnud saada, Päri õpetas kuidas ise pintslit teha. Aga ta oli juba väga vana mees (sündinud 1900 – toim), kõva kuulmisega,” kirjeldas Roos.
„Kui mina sain klubi juhiks, siis oli selge, et kunstiõpetajat minust ei ole. Tegutses ka juba kunstikool. Põhirõhk läks näitustele. Kaks korda aastas tegime ülevaatenäitusi, kuhu kutsusime Tallinnast asjatundja, kes meile tagasidet andis,” rääkis Ants Roos.
Uue impulsi sai klubi nõukogude korra lõpuaastail, mil nooremat verd tõid peale Roosi ka Ülo Telgmaa, kadunud Mare Topp ja Gunnar Meyer; Toomas Nuuter, praegugi kunstikooli juhtiv May Aavasalu. 1991 käisid Hanko kunstnikud oma töödega Haapsalus, 1992 said haapsallased linnavalitsuse kaudu välisviisa ja viisid jahiga oma tööd Hankosse.
Nüüd on Ants Roos klubi juhtimisest tagasi tõmmanud ning klubisse lisandunud uusi kunstnike põlvkondi. Näituse traditsioon püsib elus.
Tarmo Õuemaa
Lääne Elu
Laupäev, 31.juuli 2010
reede, 30. juuli 2010
Kunstilaager Kukerannas
Laagri mälestused kunstiklubilase Taimi Ungersoni sulest:
Harva langevad kokku planeeritud tegevus ja ilus ilm, aga nii juhtus meie suvise kunstilaagriga Kõmsil, Männiku talus, kuhu kogunes tubli seltskond kunstiklubi keraamikuid ja muidumaalijaid.
I päev
Keraamikud alustasid juba varakult. Tuletegemine kuival ajal metsa ääres on nende nõrkus.Jah, keraamikud on ju tulekummardajad. Konservikarpidega peidetakse tuleasemesse juba kodus ettevalmistatud kultusesemed. Nende põlemist jälgitakse siis loitsu saatel suure mõnuga. Kui tundub, et on juba küps, siis kobatakse värisevi käsi tulise tuha seest oma armsaid ussisilmadega sõrmuseid ja kalapeadega amulette. Vaatan neid esemeid teatava kadedusega, sest äkki on ka minul tekkinud soov riputada endale kaela mõned tahmased vigurid. Riti näib oma ilmatu pika ahjuroobiga, millega ta tuleaset roobitseb, ammu tuttav olevat. Teda vaadates ei kahtle keegi enam tuleohutuses.
Samal ajal maalitakse kaski „järve keskel väiksel saarel“. Ilusad sirged valgetüvelised kased kasvavad ümbruseski. Tegelikult oli järve asemel korrapäraselt ümmargune tiik tasaselt planeeritud kaldapealsete ja eeskujuliku muruga. Nii sai see ka jäädvustatud igast ilmakaarest. Tehnika suhtes olid ka vabad käed, aga pastelli tasub taga vedada.
Kuna mina olen maalt, siis kultuurmaastik, mis küll kõige muu jaoks oli super, maaliobjektina mind ei köitnud. Lonkisin oma kirjutamisvahenditega natuke kaugemale ja leidsingi midagi hingele – lehmad, karjamaa, külavahetee, maasikapõld. Kas lehmad või maasikapõld? Keset maasikaid teibasse kinnitatud lastud kajakas oli tõesti väga dramaatiline, sest vanade eestlaste moodi – tahad maasikaid süüa, pead ohverdama! Valin lehmad. Olin prillid maha unustanud ja hiljem avastasin, et olin teinud pildi valele paberi poolele. Vaevalt sain positsiooni sisse võtta, kui üks neist lehmadest (kui ta üldse lehm oli) lähenes mulle jõhkra kapakuga saba püsti. Pealegi säherdusi sarvi olen ma varem ainult koopamaalidel näinud. Tänulikult jäädvustasin oma pildil ka elektrikarjuse. Hiljem perenaisega vesteldes selgus, et selline siis on see väga heade praeomadustega aberdeen-anguse tõugu veis.
Ajataju jättis soovida, ning laagrisse tagasi pöördudes olid kõik juba söögilauas. Harjumatu küll, et aja aga jalad alla ja söö, aga inimene harjub kõigega. Kogu laagriaja valmistas meile süüa Valve õde Anne, kes ei jätnud oma missiooni ka peale seda, kui oli saanud elektripliidilt 2x220 volti. Perenaine sellepärast pliidi peale pahane ei olnud, sest üldiselt oldi sellega juba harjunud ning Ene lihtsalt naeris selle üle lõbusalt.
Ja oh seda rõõmsat elevust! Näita, mis sina tegid? Näita aga siia! Nii ilus! Ei või olla! On küll! Jne…
Natuke kahju, et jäädvustamata jäi Euro-peldik sarapuu vilus. Unikaalne avar ehitis roosa poti ja kraanikausiga (mõtelge!), eksklusiivne pitskardin… see oli Water Closet, mille meeldivast õhkkonnast keegi minema ei kiirustanud.
Kõigele vaatamata, kiirustas õhtul kojuminekuga Ülo. Jah, eks ta ole – koduseid toimetusi on raske kellegile usaldada. Nii jäigi meile üks šašlõkimeister – Jüri, kes väga säästlikult (kõrvetamata) vorstikraamiga toimetas ja kõigi (aga kõik olid naised) lahke suhtumise pälvis. Tuju oli ülev, juttu palju. Ümber tiigi jalutades nägime midagi seesugust, mille kohta ristsõnades öeldakse: harvaesinev või seletamatu nähtus (s.o. ime) – igast ilmakaarest triblas tiigi suunas 1,5-2 cm pikkusi konnapoegi. Neid oli mustmiljon! Ei teadnud, et Eestis nii palju konni on.
Kui lõpuks magama kobisime meile eraldatud 5* vannitoaga luksuspööningule, oli tõest inimese tunne. Silme ees olid muudkui pildid, lehmad, supp, tiik, WC, konnapojad ja hommikuni välja.
II päev
Teisel päeval rändasime aegsasti Jüri tibukollase „pirukaga“ Kukeranda, kuhu Ülo oli meil soovitanud minna. Tee sinna kulges üle rannalähedaste värvikate põldude ühes talumajapidamiste ja loomadega – kõik see vääriks kujutamist. Olgu siis järgmine kord. Kukeranna rahu ja tuuletus ei olnud iseloomulik mereäärele. Seetõttu paistab minu Kessulaid üle läikiva mere nagu kõrbeoaas ja Ülo juhtis hiljem minutähelepanu sellele. Et mereäärne taimestik on alati maa poole kaldu. Õigemast õige, aga see päev oli taimedel puhkepäev. Jõudsin teha veel ühe visandi merelähedaselt niidult, kust meri paistis ainult kitsa ribana horisondil. Ah, et milleks – lähed mereäärde umbrohtu tegema? Kõik see õitsemine kestab vähem, kui meile meeldiks. Meri on midagi stabiilsemat, peab kõik aastaajad vastu.
Kõik näisid olevat süvenenud, justkui kaua oodanud võimalust olla omapead ja toimetasid nüüd iseteadvalt, kohmetust tundmata. Meie värvisime paberit ja päike meid. Valve nina oli armsalt punaseks saanud ja sobis tema blondide juustega – justkui jõuluvana!
III päev
Mõte peatsest kojuminekust tegi pisut ärevaks. Otsustasin minna lähedalasuva Massu mõisa hooneid ja hobuseid kaema. Seal on küll mõisnik ja uued hobused, aga vanadel hoonetel on vedanud. Nad on jälle sooja sisse saanud ja kuulevad laste hääli. Hobused olid siiski kaugel-kaugel karjamaal ja mina leppisin vana aidahoonega, mis oma nelja sambaga küll häärberi mõõdu välja andis. Jah, järgmisel aastal võiksime jälle mõisat külastada – muidugi omaniku loal.
Anne oli meile lõpetuseks vaaritanud hakklihakastme, mille sarnast ma varem pole saanud. Huvitav retsept või tuli see sellest, et ta selle valmistamise juures jälle 220V oli saanud.
Ja siis – kodinad kokku ja kõik Jüri kollase „piruka“ sisse. Hea auto - justkui selleks loodud. Jüri lahkel loal jätkus seal meilegi ruumi.
Hea perenaine Ene kutsus meid järgmisel aastal tagasi ja nii sai ka kokku lepitud.
Taimi Ungerson
Haapsalu A.D. 2010
Harva langevad kokku planeeritud tegevus ja ilus ilm, aga nii juhtus meie suvise kunstilaagriga Kõmsil, Männiku talus, kuhu kogunes tubli seltskond kunstiklubi keraamikuid ja muidumaalijaid.
I päev
Keraamikud alustasid juba varakult. Tuletegemine kuival ajal metsa ääres on nende nõrkus.Jah, keraamikud on ju tulekummardajad. Konservikarpidega peidetakse tuleasemesse juba kodus ettevalmistatud kultusesemed. Nende põlemist jälgitakse siis loitsu saatel suure mõnuga. Kui tundub, et on juba küps, siis kobatakse värisevi käsi tulise tuha seest oma armsaid ussisilmadega sõrmuseid ja kalapeadega amulette. Vaatan neid esemeid teatava kadedusega, sest äkki on ka minul tekkinud soov riputada endale kaela mõned tahmased vigurid. Riti näib oma ilmatu pika ahjuroobiga, millega ta tuleaset roobitseb, ammu tuttav olevat. Teda vaadates ei kahtle keegi enam tuleohutuses.
Samal ajal maalitakse kaski „järve keskel väiksel saarel“. Ilusad sirged valgetüvelised kased kasvavad ümbruseski. Tegelikult oli järve asemel korrapäraselt ümmargune tiik tasaselt planeeritud kaldapealsete ja eeskujuliku muruga. Nii sai see ka jäädvustatud igast ilmakaarest. Tehnika suhtes olid ka vabad käed, aga pastelli tasub taga vedada.
Kuna mina olen maalt, siis kultuurmaastik, mis küll kõige muu jaoks oli super, maaliobjektina mind ei köitnud. Lonkisin oma kirjutamisvahenditega natuke kaugemale ja leidsingi midagi hingele – lehmad, karjamaa, külavahetee, maasikapõld. Kas lehmad või maasikapõld? Keset maasikaid teibasse kinnitatud lastud kajakas oli tõesti väga dramaatiline, sest vanade eestlaste moodi – tahad maasikaid süüa, pead ohverdama! Valin lehmad. Olin prillid maha unustanud ja hiljem avastasin, et olin teinud pildi valele paberi poolele. Vaevalt sain positsiooni sisse võtta, kui üks neist lehmadest (kui ta üldse lehm oli) lähenes mulle jõhkra kapakuga saba püsti. Pealegi säherdusi sarvi olen ma varem ainult koopamaalidel näinud. Tänulikult jäädvustasin oma pildil ka elektrikarjuse. Hiljem perenaisega vesteldes selgus, et selline siis on see väga heade praeomadustega aberdeen-anguse tõugu veis.
Ajataju jättis soovida, ning laagrisse tagasi pöördudes olid kõik juba söögilauas. Harjumatu küll, et aja aga jalad alla ja söö, aga inimene harjub kõigega. Kogu laagriaja valmistas meile süüa Valve õde Anne, kes ei jätnud oma missiooni ka peale seda, kui oli saanud elektripliidilt 2x220 volti. Perenaine sellepärast pliidi peale pahane ei olnud, sest üldiselt oldi sellega juba harjunud ning Ene lihtsalt naeris selle üle lõbusalt.
Ja oh seda rõõmsat elevust! Näita, mis sina tegid? Näita aga siia! Nii ilus! Ei või olla! On küll! Jne…
Natuke kahju, et jäädvustamata jäi Euro-peldik sarapuu vilus. Unikaalne avar ehitis roosa poti ja kraanikausiga (mõtelge!), eksklusiivne pitskardin… see oli Water Closet, mille meeldivast õhkkonnast keegi minema ei kiirustanud.
Kõigele vaatamata, kiirustas õhtul kojuminekuga Ülo. Jah, eks ta ole – koduseid toimetusi on raske kellegile usaldada. Nii jäigi meile üks šašlõkimeister – Jüri, kes väga säästlikult (kõrvetamata) vorstikraamiga toimetas ja kõigi (aga kõik olid naised) lahke suhtumise pälvis. Tuju oli ülev, juttu palju. Ümber tiigi jalutades nägime midagi seesugust, mille kohta ristsõnades öeldakse: harvaesinev või seletamatu nähtus (s.o. ime) – igast ilmakaarest triblas tiigi suunas 1,5-2 cm pikkusi konnapoegi. Neid oli mustmiljon! Ei teadnud, et Eestis nii palju konni on.
Kui lõpuks magama kobisime meile eraldatud 5* vannitoaga luksuspööningule, oli tõest inimese tunne. Silme ees olid muudkui pildid, lehmad, supp, tiik, WC, konnapojad ja hommikuni välja.
II päev
Teisel päeval rändasime aegsasti Jüri tibukollase „pirukaga“ Kukeranda, kuhu Ülo oli meil soovitanud minna. Tee sinna kulges üle rannalähedaste värvikate põldude ühes talumajapidamiste ja loomadega – kõik see vääriks kujutamist. Olgu siis järgmine kord. Kukeranna rahu ja tuuletus ei olnud iseloomulik mereäärele. Seetõttu paistab minu Kessulaid üle läikiva mere nagu kõrbeoaas ja Ülo juhtis hiljem minutähelepanu sellele. Et mereäärne taimestik on alati maa poole kaldu. Õigemast õige, aga see päev oli taimedel puhkepäev. Jõudsin teha veel ühe visandi merelähedaselt niidult, kust meri paistis ainult kitsa ribana horisondil. Ah, et milleks – lähed mereäärde umbrohtu tegema? Kõik see õitsemine kestab vähem, kui meile meeldiks. Meri on midagi stabiilsemat, peab kõik aastaajad vastu.
Kõik näisid olevat süvenenud, justkui kaua oodanud võimalust olla omapead ja toimetasid nüüd iseteadvalt, kohmetust tundmata. Meie värvisime paberit ja päike meid. Valve nina oli armsalt punaseks saanud ja sobis tema blondide juustega – justkui jõuluvana!
III päev
Mõte peatsest kojuminekust tegi pisut ärevaks. Otsustasin minna lähedalasuva Massu mõisa hooneid ja hobuseid kaema. Seal on küll mõisnik ja uued hobused, aga vanadel hoonetel on vedanud. Nad on jälle sooja sisse saanud ja kuulevad laste hääli. Hobused olid siiski kaugel-kaugel karjamaal ja mina leppisin vana aidahoonega, mis oma nelja sambaga küll häärberi mõõdu välja andis. Jah, järgmisel aastal võiksime jälle mõisat külastada – muidugi omaniku loal.
Anne oli meile lõpetuseks vaaritanud hakklihakastme, mille sarnast ma varem pole saanud. Huvitav retsept või tuli see sellest, et ta selle valmistamise juures jälle 220V oli saanud.
Ja siis – kodinad kokku ja kõik Jüri kollase „piruka“ sisse. Hea auto - justkui selleks loodud. Jüri lahkel loal jätkus seal meilegi ruumi.
Hea perenaine Ene kutsus meid järgmisel aastal tagasi ja nii sai ka kokku lepitud.
Taimi Ungerson
Haapsalu A.D. 2010
reede, 4. juuni 2010
Selle suve müürinäitused
Selle aasta esimene müürinäitus on juba sel laupäeval 5.juunil, seoses Haapsalu kohvikute ja galeriide päevaga.
Ootame kõigi klubiliikmete töid laupäeva hommikul kell 10.00 müüri ääres. Töödele tuleb järgi tulla õhtul kell 18.00.
Järgmised näitused toimuvad 09-11.juulil ja 20-22.augustil.
Head osalemist!
Ootame kõigi klubiliikmete töid laupäeva hommikul kell 10.00 müüri ääres. Töödele tuleb järgi tulla õhtul kell 18.00.
Järgmised näitused toimuvad 09-11.juulil ja 20-22.augustil.
Head osalemist!
reede, 16. aprill 2010
Klubilaste töid oodatakse 25.aprillil Kunstikooli galeriis
Vaatamata raskustele tahame siiski välja anda raamatu Haapsalu Kunstiklubi liikmetest ja nende töödest, seoses 50. juubeliga. Selleks palume kõigil tuua oma parimatest töödest 1-3tööd Kunstikooli galeriisse 25.aprillil kell 13-15 (avatud ainult sel ajal).
26. apr. on palutud Epp-Maria Kokamägi välja valima töid, mis lähevad Juubeliraamatusse. Peale seda toimub tööde pildistamine, millal täpsemalt, sellest anname eelnevalt teada.
26. apr. on palutud Epp-Maria Kokamägi välja valima töid, mis lähevad Juubeliraamatusse. Peale seda toimub tööde pildistamine, millal täpsemalt, sellest anname eelnevalt teada.
laupäev, 2. jaanuar 2010
Klubiliige Ülo Telgmaa avas uuesti oma galerii
12.jaanuaril Ehte Käsitöö- ja Kunstikojas.
Vasakult: Eha, Liivi, Virve, Pilvi, Mai, Ülo, Valve, (tema tagant piilub) Jüri, Aide, Taimi.
Tellimine:
Postitused (Atom)