Laagri mälestused kunstiklubilase Taimi Ungersoni sulest:
Harva langevad kokku planeeritud tegevus ja ilus ilm, aga nii juhtus meie suvise kunstilaagriga Kõmsil, Männiku talus, kuhu kogunes tubli seltskond kunstiklubi keraamikuid ja muidumaalijaid.
I päev
Keraamikud alustasid juba varakult. Tuletegemine kuival ajal metsa ääres on nende nõrkus.Jah, keraamikud on ju tulekummardajad. Konservikarpidega peidetakse tuleasemesse juba kodus ettevalmistatud kultusesemed. Nende põlemist jälgitakse siis loitsu saatel suure mõnuga. Kui tundub, et on juba küps, siis kobatakse värisevi käsi tulise tuha seest oma armsaid ussisilmadega sõrmuseid ja kalapeadega amulette. Vaatan neid esemeid teatava kadedusega, sest äkki on ka minul tekkinud soov riputada endale kaela mõned tahmased vigurid. Riti näib oma ilmatu pika ahjuroobiga, millega ta tuleaset roobitseb, ammu tuttav olevat. Teda vaadates ei kahtle keegi enam tuleohutuses.
Samal ajal maalitakse kaski „järve keskel väiksel saarel“. Ilusad sirged valgetüvelised kased kasvavad ümbruseski. Tegelikult oli järve asemel korrapäraselt ümmargune tiik tasaselt planeeritud kaldapealsete ja eeskujuliku muruga. Nii sai see ka jäädvustatud igast ilmakaarest. Tehnika suhtes olid ka vabad käed, aga pastelli tasub taga vedada.
Kuna mina olen maalt, siis kultuurmaastik, mis küll kõige muu jaoks oli super, maaliobjektina mind ei köitnud. Lonkisin oma kirjutamisvahenditega natuke kaugemale ja leidsingi midagi hingele – lehmad, karjamaa, külavahetee, maasikapõld. Kas lehmad või maasikapõld? Keset maasikaid teibasse kinnitatud lastud kajakas oli tõesti väga dramaatiline, sest vanade eestlaste moodi – tahad maasikaid süüa, pead ohverdama! Valin lehmad. Olin prillid maha unustanud ja hiljem avastasin, et olin teinud pildi valele paberi poolele. Vaevalt sain positsiooni sisse võtta, kui üks neist lehmadest (kui ta üldse lehm oli) lähenes mulle jõhkra kapakuga saba püsti. Pealegi säherdusi sarvi olen ma varem ainult koopamaalidel näinud. Tänulikult jäädvustasin oma pildil ka elektrikarjuse. Hiljem perenaisega vesteldes selgus, et selline siis on see väga heade praeomadustega aberdeen-anguse tõugu veis.
Ajataju jättis soovida, ning laagrisse tagasi pöördudes olid kõik juba söögilauas. Harjumatu küll, et aja aga jalad alla ja söö, aga inimene harjub kõigega. Kogu laagriaja valmistas meile süüa Valve õde Anne, kes ei jätnud oma missiooni ka peale seda, kui oli saanud elektripliidilt 2x220 volti. Perenaine sellepärast pliidi peale pahane ei olnud, sest üldiselt oldi sellega juba harjunud ning Ene lihtsalt naeris selle üle lõbusalt.
Ja oh seda rõõmsat elevust! Näita, mis sina tegid? Näita aga siia! Nii ilus! Ei või olla! On küll! Jne…
Natuke kahju, et jäädvustamata jäi Euro-peldik sarapuu vilus. Unikaalne avar ehitis roosa poti ja kraanikausiga (mõtelge!), eksklusiivne pitskardin… see oli Water Closet, mille meeldivast õhkkonnast keegi minema ei kiirustanud.
Kõigele vaatamata, kiirustas õhtul kojuminekuga Ülo. Jah, eks ta ole – koduseid toimetusi on raske kellegile usaldada. Nii jäigi meile üks šašlõkimeister – Jüri, kes väga säästlikult (kõrvetamata) vorstikraamiga toimetas ja kõigi (aga kõik olid naised) lahke suhtumise pälvis. Tuju oli ülev, juttu palju. Ümber tiigi jalutades nägime midagi seesugust, mille kohta ristsõnades öeldakse: harvaesinev või seletamatu nähtus (s.o. ime) – igast ilmakaarest triblas tiigi suunas 1,5-2 cm pikkusi konnapoegi. Neid oli mustmiljon! Ei teadnud, et Eestis nii palju konni on.
Kui lõpuks magama kobisime meile eraldatud 5* vannitoaga luksuspööningule, oli tõest inimese tunne. Silme ees olid muudkui pildid, lehmad, supp, tiik, WC, konnapojad ja hommikuni välja.
II päev
Teisel päeval rändasime aegsasti Jüri tibukollase „pirukaga“ Kukeranda, kuhu Ülo oli meil soovitanud minna. Tee sinna kulges üle rannalähedaste värvikate põldude ühes talumajapidamiste ja loomadega – kõik see vääriks kujutamist. Olgu siis järgmine kord. Kukeranna rahu ja tuuletus ei olnud iseloomulik mereäärele. Seetõttu paistab minu Kessulaid üle läikiva mere nagu kõrbeoaas ja Ülo juhtis hiljem minutähelepanu sellele. Et mereäärne taimestik on alati maa poole kaldu. Õigemast õige, aga see päev oli taimedel puhkepäev. Jõudsin teha veel ühe visandi merelähedaselt niidult, kust meri paistis ainult kitsa ribana horisondil. Ah, et milleks – lähed mereäärde umbrohtu tegema? Kõik see õitsemine kestab vähem, kui meile meeldiks. Meri on midagi stabiilsemat, peab kõik aastaajad vastu.
Kõik näisid olevat süvenenud, justkui kaua oodanud võimalust olla omapead ja toimetasid nüüd iseteadvalt, kohmetust tundmata. Meie värvisime paberit ja päike meid. Valve nina oli armsalt punaseks saanud ja sobis tema blondide juustega – justkui jõuluvana!
III päev
Mõte peatsest kojuminekust tegi pisut ärevaks. Otsustasin minna lähedalasuva Massu mõisa hooneid ja hobuseid kaema. Seal on küll mõisnik ja uued hobused, aga vanadel hoonetel on vedanud. Nad on jälle sooja sisse saanud ja kuulevad laste hääli. Hobused olid siiski kaugel-kaugel karjamaal ja mina leppisin vana aidahoonega, mis oma nelja sambaga küll häärberi mõõdu välja andis. Jah, järgmisel aastal võiksime jälle mõisat külastada – muidugi omaniku loal.
Anne oli meile lõpetuseks vaaritanud hakklihakastme, mille sarnast ma varem pole saanud. Huvitav retsept või tuli see sellest, et ta selle valmistamise juures jälle 220V oli saanud.
Ja siis – kodinad kokku ja kõik Jüri kollase „piruka“ sisse. Hea auto - justkui selleks loodud. Jüri lahkel loal jätkus seal meilegi ruumi.
Hea perenaine Ene kutsus meid järgmisel aastal tagasi ja nii sai ka kokku lepitud.
Taimi Ungerson
Haapsalu A.D. 2010
